Tudengivarju päev

Kelle jaoks oli teisipäev koolipäev, kelle jaoks tööpäev..minu jaoks oli see tudengivarju päev. Mis see siis endast kujutab? 

a) Täidad Tartu Ülikooli lehel ankeedi, ootad vastust

b) Sulle saadetakse Sinu valitud teaduskonna tudengi kontaktandmed 

c) Võtad tudengiga ühendust 

d) Lepite kokku päeva, mil teda varjutad

Nii lihtne see kõik ongi! Pead lihtsalt asja vastu piisavalt huvi tundma, et selliste asjade ja võimaluste kohta uurida. Tudengivarju päev on siis selline tore asi, kus reaalselt oledki tudengiga päev läbi koos, käid temaga loengutes ja tundides. Alati võib temalt kõike seoses ülikooli ja õppimise kohta küsida. 

Minu tudengiks oli siis teist aastat arstiteaduskonnas õppiv Mariliis, kellest saab tulevikus arst (kusjuures ma ei taibanudki küsida, mis arst). Minu sinna-minek oli ka teab mis matemaatiline võrrand...Eelneval päeval olin sinna minemise tee vaid autoga läbi sõitnud, et ma hommikul teaks kuhu minna (kuna minu jaoks oli see võõras koht). No ma siis läksin..ja jõudsin 20 minutit varem kohale. No tore! Midagi teha ei oska, kuskile minna ei oska..lihtsalt seisin seal Biomeedikumi ees ja kurtsin Facebookis paarile sõbrale, kuidas ma nii kaua aega varem kohale jõudsin ja nüüd midagi teha ei oska.

Pool tundi hiljem sain lõpuks Mariliisiga kokku ning läksime kaks-tundi-kestvasse loengusse, kus ma oleks peaaegu magama jäänud, sest olin tõusnud juba kell pool seitse ja loengu teema oli minu jaoks niivõrd keeruline, et ma väga ei saanud seal midagi aru. Need kaks tundi õnneks väga kaua ei kestnud. Peale loengut viidi mind allakorrusele, et midagi näidata. Ma ei osanud midagi arvatagi..anti ainult valge kittel kätte ja enne ruumi sisenemist pidin selle selga panema. Sel hetkel nägin ukse kõrval silti ''Lahanguruum''. Ma läksin sisimas kohe nii elevile, sest ma olen alati tahtnud lahatavat inimest näha. Sisenedes oli seal ka teisi tudengeid, kes tegelesid seal oma asjadega. Tunda oli sellist veidi ebameeldivat ''lõhna''. Üks tüdruk väitis, et see ''lõhn'' on tema jaoks nii kodune, ahahh. Läksime siis laua poole, kus oli lukuga kinni tõmmatud suur kott, kus sees oli inimene. Kahjuks pooleldi-kärbunud-kujul. Peale koti avamist oli õhus tunda, kust kohast selline hais oli tulnud. Kuna sedasama inimest oli ka eelneval mitmeid kordi lahatud ja töid tehtud, siis üks tudengitest näitas mulle ka naise sisu. Ohissand, see oli ülivinge, AGA ma pole elusees nii jälki lehka tundnud, seda ei anna isegi kirjeldada. Tohutult jälk lehk. Just, see polnud isegi hais, see oleks nagu hais-haisu-hais-hais ehk lehk. Õhh. Aga tõesti, seda oli ülivinge näha. By the way, tal polnud nahka peal ja ta silmamunad olid kokku kuivanud, jeii :D

Sealt siis edasi laboriruumi, kus toimus meie järgmine tund. Tunnis tegeleti mikroskoopidega, tehti katseid ja pandi baktereid kasvama. Ausaltöeldes oleks ma seal hakkama saanud, kuna õpetaja seletas kõike niivõrd täpselt ning neil olid ka õpikud ees. 

Peale seda siis järjekordne kahe-tunnine loeng, kus ma päriselt sekundiks magama jäin, oih. Tõesti päris raske on väsinuna istuda kaks tundi ühel kohal ja üritada aru saada, mis keerulist juttu see mees seal ees räägib. 

Edasi oli veel hingamise füsioloogia, kus ma vapsee põhimõtteliselt mitte millesti aru ei saanud. See konkreetne tund oleks olnud nagu raske matemaatika+raske keemia. Tehti mingisugust hingamise katset ühe poisi peal, kirjutati hulgaliselt andmeid üles ning analüüsiti tulemuste muutu. Selline tore (samas ka veidi keeruline) päev oli. Kusjuures päeva jooksul ma õppisin ka mõningaid asju juurde. Näiteks seda, et koolis ma pean keemiat, matemaatikat ja bioloogiat täie rauaga õppima, kui tahan arstiks saada, sest kallikesed, te ei kujuta ettegi mis teadmisi seal vaja läheb.